Kes on TUUKET

Tuuker on see kes sukeldub veealla ja otsidb veealt asju. Meiega võttis ühendust piirivalve. Et meil oli tol hetkel üks töö pooleli, ei saanud kohe kohale tulla. Ütlen otse: selle mõttega minna, et suudaks inimesed päästa, pole võimalik. Seda aega oli ehk 5 minutit. Mitte keegi ei jõua. Kui kopter juba vee alla vajub, pole see piisavalt tugev, et veerõhule vastu pidada. 10 meetri sügavusel kaob hermeetilisus.
Kas hukkunute väljatoomine on tuukrile raske?
Sellise õnnetuse puhul tekib psühholoogiline barjäär. Reeglina ei taha tuukrid uppunutega tegelda. See on väga pingeline.
Näiteks Eesti järv, pruuni veega ja kände täis. Keegi täpselt ei tea, kus uppunu on.
Roomad seal, iga teine minut tuleb vastu mingi juurikas. Mõtled, et kas nüüd on inimene või ei ole. Kellegi närvid pole rauast.
Kui leiad lõpuks uppunu, pead minema lähedastega rääkima. Küsida on ikka väga sant. Sina oled oma töö teinud, kuid lähedaste jaoks on see kohutav tragöödia.
On võimalik, et mõned Soome tuukrid pöördusid koju just psühholoogilise trauma tõttu?
Igasuguseid asju võib vee all ette tulla. Kui võtate kindlustuslepingu või Ameerikast tellitud tuukrivarustuse, siis seal on suurte tähtedega kirjutatud: «Sukeldumine on ohtlik tegevus. Võite surma saada ka siis, kui olete kõik õigesti teinud.» Kõike võib juhtuda. Ka kõige karmimate meestega.
Kas mõne tuukri närvid on üles öelnud?
Mina küll ei tea. See on asi, mida keegi ei tunnista. Leitakse mingi muu põhjus. Olen püüdnud iseenda vastu aus olla, et kui kardan, siis ütlen.
Meie tuukrid on suurte kogemustega. Andreil on lennuõnnetuse kogemus Aafrikas, kus ta tõi ookeani kukkunud lennukist AN 27 hukkunuid välja. Teised mehed on samuti küllaltki külma närviga. Unenägudes neid hetki ei näe.
Millal on hetk, kus tuleb tunnistada – see ülesanne on liiga ohtlik?
See on balanss töö tegemise ja riski vahel. Enne tuleb tõsiselt arutada ja mõelda, kas asi on seda väärt, et kaotada mingit tööd tehes inimene…
Oleme väga õrnad lüüside ja kohtade suhtes, kus on veerõhkude väga suur erinevus.
Millal on tuukri jaoks sügav?
See on sügavus üle 50 meetri. 45–46 meetrit on tavaline, kuid mitte lihtne. Sügavus pole ainus faktor. Väga raske töö võib olla ka 10 meetri sügavusel.
Kus on piir, kust allapoole enam meie tuukrid ei sukeldu?
See on üsna komplitseeritud, sest igal asjal on mitu lahendust. Vaatlussukeldus – alla minna ja seal filmida – on võimalik isegi kuni 80 meetri sügavusel. Samas on meil videorobot, mis võib minna kuni 150 meetrini.
Kui sügaval on tuukritel võimalik veel tööd teha?
Kõik võimalused komplitseeruvad ja alloleku ajad vähenevad drastiliselt isegi suletud süsteemide puhul. Peatusi tuleb teha pikemalt. Samas ei saa teha väga pikki pause, sest lõpuks hakkab lihtsalt külm. Kujutan ette, et umbes 70–80 meetri juures.
Kaua saate vee all olla?
Oleks võinud all olla vähemalt tund aega. Enda turvalisuse pärast olin 40 minutit. Tavalisi balloone kasutades on allolemise aeg piiratud. Õhk saab otsa päris kiiresti, sest segutarve selles sügavuses on suur.
Kuhu võis kaduda teine soome piloot?
Kardan, et ta kadus kopterist ilmselt pinnal, kas kopteri vette põrkumise ajal või vahetult pärast seda. Tuule tõttu tekivad veepinnal kohalikud hoovused ja need võisid kanda mehe sügavamale. Sonarite abil on teda väga raske leida.
Oli soomlaste abi vajalik?
Soomlaste kaasamine oli vajalik, sest see oli Soome juhtum, Soome helikopter ja suur osa hukkunutest olid soomlased. Ka seetõttu, et meie enda kaks tõstelaeva olid just remondis. Tagantjärele mõeldes oli riigipoolne reaktsioon adekvaatne. Paratamatult tekib segadus, sest nii palju ametkondi on haaratud.
Tuukritööde osaühingul pole riigiga mingit lepingut?
Leping on kohustus. See tähendab, et kui midagi tõsist juhtub, pead kohal olema, pead hoidma inimesi spetsiaalselt selle jaoks palgal. Harjumaa Päästeteenistusega hakkas see teema hargnema, kuid ma ei tea, kas sellest midagi tuleb..
Olete oma töödest, varustusest ja võimalustest rääkinud riigi esindajatele?
Tunnistan ausalt, uuematest mitte. Mulle ei meeldi rääkida enne, kui me pole miskit ära teinud. Olen elus kogenud, et kui liiga vara kilkama hakkan, saan piki näppe. Praegu räägin ainult sellepärast, et oleme midagi suutnud ära teha.
Millise kogemuse andis kopteriõnnetus riigile ja teile?
Eestil on vaja rohkem valmisoleku ressursse. Kuuest, isegi kümnest mehest nii tõsiste asjade puhul ei piisa. Riigi seisukohast oleks vajalik viia mereväetuukrite varustus, millest on puudu vaid paar juppi, 55 meetri sukeldumise tasemele.
Sügaval jääb õhust purju
Paljas hapnik muutub 10 meetri sügavusel ohtlikuks. Kuni 50 meetrini võib Euroopas sukeldada õhuga. Ühtpidi on õhku kasutada turvaline, teisalt väga problemaatiline. Suure rõhu all hakkab õhus sisalduv lämmastik mõjuma narkootiliselt. 70–80 meetri sügavusel oled nagu purjus, lalised nagu väike laps.
Tuukritöös plaane ei tehta
Tuukritööde osaühingul on hingekirjas kuus meest. Kopterivrakile sukeldusid Allan Eenma, Andrei Kutšev, Avo Jüris, Indrek Ostrat, Aleksander Põhr, Kaido Peremees ja lätlane Aldis Baltševitš. «Väga suurt meeskonda me ei hoia. Ühel päeval on nii palju tööd, et uputab, samas võid istuda kaks-kolm kuud ja mitte midagi teha,» ütleb Peremees. «Kevadel on tööd rohkem. Meie töö sõltub ka sellest, mida Tallinna sadam planeerib teha. Pikaajalisi plaane teha on võimatu. Tihti töötame nagu tuletõrje. Tellijal on sageli kiiresti abi ja asjale lahendust vaja.»
Aitasid norralasi
Paar aastat tagasi uppus Tallinna lahes kaubalaev Zenitas ja üks mees jäi kadunuks. Aasta hiljem tundis Zenitase vastu huvi üks Norra päästekompanii, keda huvitas laeva laadung – silikoonmetall. Tegemist on väga kallihinnalise materjaliga.
«Nad töötasid terve suve selle laadungi tõstmisel, kuid 58–60 meetri sügavusel läks suure mürtsuga põhja spetsiaalne ja kallis tõstekorv. Kuna nad töötasid robotiga, siis käisime ja kinnitasime selle tõstekorvi meie. Teist korda sukeldusime roboti enda järgi, mis jäi võrkudesse kinni,» meenutab Peremees.